 |
 |
| |
|
| |
Amandus Adamsoni elulugu
|
looming
|
galerii
|
nõukogu
|
|
17.06-5.09 |
|
AMANDUS ADAMSONEluluguLapsepõlv ja koolitee Amandus Heinrich Adamson sündis 12. novembril 1855 Paldiski lähedal Uuga-Rätsepal. Tema isa oli meremees, ema talu peretütar. Seitsmeaastaselt alustas noor Amandus kooliteed Tallinnas Toom-Vaestekoolis. Juba koolis tegeles tulevane skulptor kunstiga, nikerdades puutükikestest laevukesi. Tema annet märgati ning talle anti võimalus oma töid ühes Tallinna kunstikaupluses müüa. Seeläbi suutis noor Adamson end juba ülal pidada asus edasi õppima Tallinna kreiskooli. Tüdinedes kiirelt lastekodu elust, astus kujur 1870. aasta sügisel Bergi puutöökotta Tallinnas ametit õppima ja jäi sinna pidama kolmeks aastaks. Peterburi Kunstide Akadeemia (1875-1879) Adamson üritas 1873. aastal astuda Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Katse lõppes tulutult, misjärel ta asus otsima Liivimaa kuberneri, kes oli aastaid tagasi lubanud teda tema õpingutes toetada. Kuberneri otsingud viisid noore Adamsoni kõgepealt Peterburist jalgsi Riiga, sealt jalgsi Miitavisse, kus tal õnnestus oma tööde müügist teenida 150 rubla. Saadud raha võimaldas tal tagasi kodulinna Paldiskisse naasta. Viimaks õnnestus tal 1875. aastal tänu soovitustele Peterburi Kunstide Akadeemia sisseastumiseksamitele pääseda. Adamson läbis need edukalt ning alustas 1876. aastal sealsamas õpinguid vabakuulajana. Koolis hakkas ta andeka õpilasena kohe silma ning võitis oma töödega mitmeid aukirju. Adamson lõpetas oma koolitee 1879. aastal Peterburis. Ta sai küll hõbemedali, mis vastas kolmanda järgu kunstniku tiitlile, kuid pooliku keskhariduse tõttu alustas Peterburis tööd vabakunstnikuna. Esimene näitus ja Pariis (1887-1891) Amandus Adamson avas oma esimese näituse 8. aprillil 1887 Peterburis. Juba sama aasta mais siirdus Adamson Pariisi end täiendama. 1889. aastal esitas kujur Pariisi maailmanäitusele oma teosed „Esimene piip” ja „Laine”. Sellele järgnes veel osalemine mitmetel erinevatel näitustel, mis skulptorile kuldauraha tõid. Elu Peterburis (1891-1918) Adamson naases 1891. aastal taas Peterburi. End jälle suurlinnas sisse seades, väisas ta tihti kodumaad, nii Paldiskit kui Pakri saart. Samal ajal püüdis ta siin ka oma töid tutvustada, kuid kuna tellimusi Eestis ei jagunud, tuli temalgi, nagu enamikel kunstnikest, siiski võõrsil tööd jätkata. 1901. aastal võttis Amandus Adamson oma töödes uue suuna monumetidele. Tema esimeseks tellitud tööks sai „Russalka” Tallinnas. Sellele järgnes ridamisi uusi tellimusi Eestis ja väljaspool Eestit. 1905. aasta revolutsioonilistest tuultest hoolimata püsis Adamson endiselt Peterburis, samal ajal kui suur seltskond eesti soost kultuuritegelasi, eesotsas Ants Laikmaaga, sealt lahkusid. Adamsonist sai 1907. aastal Peterburi Kunstide Akadeemia akadeemik, kelle käe all õppisid teiste seas ka Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Naasmine Paldiskisse (1918-1929) 1918. aastaks oli tsaar Venemaal kukutatud ning maa laostunud. Amandus Adamson oli lakkamatult töötanud monumentide kallal. Tema tervis halvenes ning ta naases kodumaale – Paldiskisse. Seal pöördus ta alguses tagasi skulptuuride juurde, kuid peagi sai tellimusi uute monumentide loomiseks. 1922. aastal töötas kunstnik pikemat aega Itaalias. Käies veel hiljemgi tihti Itaalias, tuli kunstnik siiski Paldiskisse tagasi. 26. juunil 1929. aastal varises vanameister südameataki tagajärjel kokku ja suri. Ta on maetud Pärnu Alevi kalmistule. Amandus Adamson töötas tarmukalt viimase minutini, jättes endast maha hulgaliselt lõpetamata skulptuure. Amandus Adamsoni oli Eesti Kujutavate Kunstnike Keskühingu ja Eesti Kunstnike Liidu liige. Suur osa Amandus Adamsoni loomingust on hoiul Eesti Kunstimuuseumis.
kuidas meid leida? |
|
|
| |
||
|
|
|
||
