 |
|
| |
|
| |
|
|
Pühapäeval, 5. veebruaril
KIRJU KORJAMA!
Vääna mõisaproua
EESTI
NÄITUS
MAA-ARHITEKTUUR
KALENDER |
|
 |
LinnusAastatel 1991–1997 korraldas Harjumaa Muuseum arheoloogilisi kaevamisi, konserveerimis– ja heakorrastustöid Keila mõisakompleksi peahoonel, mida keskaegsetes kirjalikes allikates ka väikelinnuseks ehk kastelliks nimetati. Meetritepaksuse mulla– ja rusukihi alt kaevati käsitsi välja ja konserveeriti pool mitmeruumilisest hoonest, samuti sellega idast, põhjast ning läänest külgnevad alad. Kaevamistel koguti mitmesuguseid leide, näiteks töö- ja tarberiistu, savinõude katkendeid ning umbes 100 münti. Esimesed 3–4 eraldiseisvat kiviseinte või –vundamendiga hoonet püstitas Kegelite suguvõsa Keila jõe saarel sellele kohale juba 1350. aastate paiku, võib–olla ka veidi varem. Pärast Kegelite lahkumist 1385. aastal algas mõisahoone ulatuslik ümberehitamine ja tugevdamine, 1433. aastal müüs vahepealne omanik Arndt Kalle mõisa Liivi ordule, kes tõenäoliselt samaaegselt Keila kiriku restaureerimisega 1470. aastail alustas ka mõisahoone väikelinnuseks ümberehitamist. Ilmselt olid vanemad müürid selleks ajaks kohaliku paekivi halva kvaliteedi tõttu juba lagunemas — neile lisati kolmest küljest paksendmüür, neljandasse aga ehitati suure esiku ja 2 kambriga kahekorruseline hoone. Väikest, paksude seintega ümartorni kasutati püssirohuhoidla või vangitornina. Kogu hoonet ümbritses tugev puutara, moodustades siseõue, kus muuhulgas oli ka 4 meetri sügavune kaev. Liivi sõja käigus põletasid pealetungivad vene väed mõisa 1560. aastal. Järgneva 60 aasta jooksul vahetus Keilas vähemalt 11 rentnikku, ent sellegipoolest ehitati hooned rootsi ajal suurte summadega uuesti üles — 17. sajandit võibki pidada Keila mõisa hiilgeajaks. Jõukuse üheks allikaks oli ka lõhepüük — jõkke kudema tõusnud kala jätkus nii müügiks kui ka toidulauale, mida tõendavad kaevamistel leitud luud ja soomused. 1620. aastatel olid Keila peremeesteks ka Jakob ja Johan de la Gardie — tollased Eestimaa kubernerid ning Tallinna asehaldurid. Alates 1637. aastast oli mõis üle 120 aasta Philipp Scheidingi suguvõsa käes. Mõningase ettekujutuse mõisa sisemusest saame 1686. ja 1694. aasta rootsi- ja saksakeelsetest kirjeldustest, millest muuhulgas selgub, et mõlema korruse põhiplaan oli sarnane. Läbi esindusliku raidportaali viis peauks avarasse kiviplaatidest põrandaga esikusse, kus olid korstnaga kööginurk ja uks väiksesse kambrisse. Lai kivitrepp tõusis kesksesse “härrastetuppa” ja teisele korrusele, kus oli 2 saali ja 3 kambrit. Osa teise korruse ruume olid ilmselt mõnda aega kasutuselt ära olnud — tuul oli juba aknaruudud puruks löönud. “Härrastetoa” all oli palklaega kelder, teiselt korruselt aga pääses vangitorni. Kirjeldustes mainitakse ka arvukaid aknaid, ruumides asuvaid värvilisi kahhelahje ja mitmesugust mööblit. Väljakaevamistel õnnestus enamus kirjeldatud ruume ka üles leida, avastamata jäi ainult “...vana lagunenud elutorn...”, kuhu pidi viima uks “härrastetoa” kõrval asuvast kambrist. Kirjalikest allikatest on ka teada, et mõisal oli paarkümmend majanduslikku kõrvalhoonet, mille vundamendid on kindlasti veel tänapäevalgi pargimulla all säilinud. Juba 1670. aasta paiku ehitati vana mõisa kõrvale uus, ühekorruseline elumaja. Keskaegne väikelinnus sai tugevasti kannatada Põhjasõja käigus ca 1710 ning jäeti täielikult maha 1750. aastatel, nagu tõendavad ka noorimad leitud mündid. Üksikuid ruume kasutati keldritena veel 19. sajandil. Uurimistöid finantseeris Keila linn, osales ca 70 töölist, tudengit ja õpilast Keilast, Vasalemmast, Lihulast, Haapsalust, Rakverest ja Tallinnast.
1997. aasta kaevamised. Foto: Heikki Pauts. |
| kuidas meid leida? | |||
| |
||
|
|
|
||
